Lumekoletis

Ühel päeval mängisid Mart, Mati ja Kati lasteaias lumekoletist. Mati pidi olema koletis. Mart ja Kati olid põgenejad. Mati nägi neid liumäe juurest möödumas. Nad jooksid liivakasti juurde. Mati jooksis ka liivakasti juurde ja kukkus enda eile kaevatud liiva auku. Ta ei näinud auku sellepärast, et auk oli lund täis sadanud ja Mati vajus auku sisse. Mati siples ja ei saanud augst kohe enam välja. Üks väiksem poiss veeretas parasjagu lume palli augu kohale. Mati tõusis püsti ja pall jäi talle pähe kinni, ta tegi sinna silmade ja nina augud. Mart ja Kati jooksid kuuri taha.Mart ütles:“Mati on vist lume koletiseks muutunud“. Järsku Mati tundis, et keegi koputab tema õlale. Ta pööras selja ja kilgatas: „lume koletis“! Mati tahtis ütelda, et aidake lumepall peast ära võtta aga Mart ja Kati olid hirmust ära jooksnud. Ta proovis lumepalli peast ära võtta, aga lumepall oli kõvasti kinni patsutatud. Mati hakkas neid otsima ja komistas puu juure otsa ja kukkus pikali. Lume pall läks peas katki. Mart ja Kati kes olid ümber kuuri jooksnud tulid maas lebava Mati juurde ja ütlesid:“Me nägime lume koletist“! Mati tegi salapärase näo ja pomises:“Teine kord teen veel“. Autor Sepo Koppel