Sepo luuletus ilmast

LUULETUS ILMAST Hommikul kui ärkasin selge oli taevas aga mind see raskelt terve õhtu vaevas, öösel hoogsalt taevast alla sadas äikest üllatav see oligi, et tõustes voodist paistis päike. Uinumisel aknast sisse paistsid tähed arvasingi kuna õues külmaks läheb, maha hakkab langema nüüd esimene lumi läbi saabki suur ja sume imeilus suvi. Päikse paistel tekib peale sadu vikerkaar, lastel õues trilla-tralla pillerkaar. ootan millal tuleb taeva uhke lumepilv selline see ongi meie Eesti ilm, õhtul voodi heites päevast rõõm on suur, taeva tõuseb suur ja imeilus kuu. Sepo Koppel jaanuar 2013

Üks tore talvejutukene.

KELGUSÕIT Ühel päeval läksid Mart, Juss ja Kati kelgutama. Lumemäel oli kolm erineva kõrgusega mäge. Esimene mägi oli madal, teine mägi oli keskmise suurusega ja kolmas mägi oli kõige suurem. Juss kiirustas madalale mäele, Kati valis keskmise ja Mart kolmanda, kõige kõrgema mäe. Jussil ei tulnud palju hoogu ja ta libises keset kohevat lund ja jäi seisma. Kati hakkas oma mäe otsast hooga tulema, samas oli oht Jussile pihta libiseda kuid Kati tõmbas pidurit ja kukkus ümber. Kati nägu oli lumine, müts peast kadunud ja ta ütles: ,,Sa peaksid mulle tänulik olema, et ma sulle viga ei teinud“. Samal ajal hüüdis Mart: ,,Vaadake kui kaugele hoopis mina sõidan !“ Samal momendil tuli Mardi juurde üks teine poiss , hüppas kelgule ja sõitis mäest alla. Mart hakkas kohe järgi sõitma.Ta andis kätega veel hoogugi juurde ja hakkaski poisist mööda libisema, kuid sõitis kännule otsa ja kelgu katki, isegi känd sai kriipida. Viga õnneks suurt ei saanud. Kõigele vaatamata mis mäe peal juhtus käivad nad iga päev edasi kelgutamas. Sepo Koppel